Me ütleme sageli, et graniit "ei pleegi kunagi". Kuid pikas perspektiivis tuhmub ka graniidist kivi, see on vaid hetk. Spetsiaalsete hoonete, väljakute jne väljanägemist mõjutab ka kokkupuude tuule ja päikesega. Näiteks punane graniit tuhmub pärast kümme päeva ja pool kuud kestnud päikese käes viibimist.
Okragraniidis sisalduvad maavaravarud koosnevad peamiselt päevakivi, kvartsist, vilgust, pürokseenist ja amfiboolist. Peamistes silikaatmineraalstruktuurides on iga räniioon ümbritsetud nelja hapnikuiooniga, moodustades räni-hapniku tetraeedri. Sellel põhistruktuuril on õiged ja stabiilsed omadused, tugev happe- ja leeliskindlus, raskesti lahustuv, ilmastikukindlus ja hea värvimuutus.
Graniidi värvimuutus varieerub ka sõltuvalt kivi tüübist. Üldiselt on tumedamat ja heledama värvi graniiti kerge tuhmuda, sest tumedavärvilise (näiteks must, tumeroheline) graniidi mineraalne koostis on peamiselt pürokseen, amfibool, aluseline plagioklaas, magnetiit jne. Heledates toonides graniidid on peamiselt happeline plagioklaas, kaaliumkivi päevakivi, biotiit ja kvarts. Maavarad moodustuvad tavaliselt maa all, mõned moodustatakse kõigepealt ja mõned hiljem.
Esimene koosneb sageli rasketest elementidest, millel pole aatommassi, sügavamat positsiooni, vähem hapnikuvarustust ja suuremat rõhku; viimane on vastupidine. Seetõttu on erinevatel maardlatel tavaliselt erinevad moodustumisperioodid, millele järgneb jämedalt: tumedad maardlad: oliviin-pürokseen, amfibool, biotiit; heledates toonides mineraalide leiukohad: aluseline plagioklaas-happeline plagioklaas-kaalium-päevakivi-kvarts. Pärast seda, kui esimesed moodustunud maardlad on pinnaga kokku puutunud, toimuvad keskkonnas toimuvate suurte muutuste tõttu tõenäoliselt sekundaarsed muutused, hilisemad on aga vähem muutunud ja kõige stabiilsem on kvarts.
Teine tingimus on see, et sekundaarsed maardlad lagunevad rohkem kui esmased maardlad. Näiteks rohelised ja rohelist värvi dekoratiivlauad, mille põhikomponent on kloriit ja kloriit, on pärast 5–10-aastast kogemust pleekinud, kuid võrreldes marmoriga. See muutus on endiselt väga nõrk. Värvuse muutus (tuhmumine) on seotud ka keskkonnaga. Kui happe ja leelise sisaldus tööstuspiirkonna õhus on kõrge, on pleekimist lihtne muuta. Samuti on oluline hoolduse tase.
Marmor koosneb peamiselt kaltsiidist, dolomiidist ja muudest mineraalide leiukohtadest. Kaltsiidi molekulvalemiks on CaCO3 ja dolomiidiks on CaMg [CO3] 2. Mõlemal on karbonaat [CO3] ioonid, mis on erksam ja on hõlpsamini koos toimuva õhus sisalduva vääveldioksiidi mõjuga. Tahked. Kaltsiiti on veega kerge reageerida. Vees lahustunud kaltsiumvesinikkarbonaat (Ca [HCO3] 2) muutub pärast vee kaotamist kaltsiumkarbonaadiks. Pärast neid muudatusi ei ole marmoriga poleeritud plaadi algset kristall-poleeritud pinda enam olemas. Seetõttu ei sobi välisseinte viimistlemiseks marmor, eriti välistingimustes kasutatavate dekoratiivmaterjalide jaoks. Välisseina marmorina muutub värv üldjuhul 2–3 aasta pärast.